Manuaalne meditsiin

Dr A. T. Still: "Inimese tervis sõltub keha luulise toestiku tasakaalust, mis vastutab närvisüsteemi, lihaskonna ja vereringe harmoonia eest".

Ameerika osteopaatia ajalugu

Manuaalmeditsiini aluseks on 1874. aastal Ameerika arsti Andrew Taylor Still'i poolt loodud raviprintsiip, mida ta nimetas osteopaatiaks (osteon - luu ja pathos - haigus, kannatus kr. k.).

Erinevalt tolleaegsest tavameditsiinist, pidas dr. Still paljude haigusseisundite põhjuseks lihas-luustiku häireid. Ta avaldas osteopaatia põhitõed oma peateoses "Osteopaatia filosoofia", kus selgitas, et osteopaatiline kahjustus põhjustab veresoonte ja närvide pitsumist, pigistusseisundi eemaldamisel manipulatsiooniga antakse organismile võimalus end ise parandada.

Dr. Still'i järgi oli inimese keha tervik - talitlushäire ühes piirkonnas kahjustab ka teisi piirkondi. Ta oli veendumusel, et enamikke haigusi võib leevendada või ravida ilma ravimiteta, võtmeks siinjuures oli anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ja häirete korrigeeri mine, mis takistasid vaba verevoolu ja närvijõudu kehas.

1892. aastal avas dr Still Ameerika Osteopaatia Kooli. 1896. aastal kirjutati Ameerikas alla esimene osteopaatia praksise kohta käiv juriidiline akt, eriala üleriigiline tunnustus saavutati 1973. aastal.

Ameerika Osteopaatia Kooli rajamisele järgnenud aastatel hakkasid mõned lõpetanud emigreeruma Kanadasse, Inglismaale, Austraaliasse. Nad olid omas riigis võimetud saavutama Ameerika stiilis litsentside kehtestamist. Nende ebaõnnestumiste kaugeleulatuv mõju ilmnes meditsiinilise hariduseta rahvusvahelise osteopaatide süsteemi sünnina, mille algatajaks oli dr. Still'i õpilane J. Martin Littlejohn, PhD, DO, MD (1865 - 1947). 1917. a. suundus dr Littlejohn Londonisse, kus rajas Briti Osteopaatia Kooli.

Alates sellest ajast on paljud maad nagu Austraalia, Belgia, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa, Jaapan, Uus-Meremaa, Venemaa ja Shveits loonud oma erinevaid koolitusprogramme, millest mõned on ühendatud otseselt arstide õppeprogrammidega. Samal ajal on olemas teised, meditsiinilist haridust mitteomavate isikute organisatsioonid, kes tegutsevad kui eraldiolevad ja esimestest erineva koolitusprogrammiga.

Tänapäeval on Ameerikas üle 50 000 osteopaatia arsti 21-st ülikoolist, kolledzist ja koolist. USA osteopaatilise meditsiini prioriteetideks on aktiivravi ühendamine preventiivse meditsiini ning psühhosotsiaalsete ja neuromuskulaarsete kontseptsioonidega. Ameerika osteopaatia arstid (D.O.) praktiseerivad üldmeditsiini ja kirurgia kõikides harudes - üle 60% on esmatasandi arstid, ülejäänud tegutsevad kõikidel meditsiini erialadel (dermatoloogid, neurokirurgid, ortopeedid, taastusravi praktiseerijad, psühhiaatrid, kardioloogid, pulmonoloogid, valuspetsialistid, anestesioloogid). Ligikaudu 20% USA armeeohvitseridest omab Ameerika ülikooli akadeemilist osteopaadi kraadi.

Euroopa manuaalne meditsiin

Ameerikast levis õpetus Euroopasse - esmalt Inglismaale, sealt edasi Prantsusmaale, seejärel teistesse Euroopa riikidesse. 1958. aastal loodi Shveitsi arsti Jean - Christian Terrier'i initsiatiivil Manuaalse Meditsiini Rahvusvaheline Föderatsioon (FIMM) ühendamaks Euroopa manuaalmeditsiini arstide erialaseltse. Kokkuleppeline termin "manuaalmeditsiin" võeti Euroopa arstkonna poolt kasutusele täiustatud osteopaatilise meditsiini tähistamiseks. Käesoleval ajal kuuluvad Manuaalse Meditsiini Föderatsiooni 29 riigi erialaseltsid.

USA osteopaatia arstide selts võeti Rahvusvahelise Manuaalmeditsiini Föderatsiooni liikmeks 2002. a. Peaassambleel Kuopios, Soomes. Sellega tunnustati osteopaatia ajaloolist rolli manuaalmeditsiini arengus ja USA osteopaatia arstide (DO) akadeemilise hariduse vastavust Euroopa arstide (MD) standardile. Käesoleval ajal on Saksamaa, Taani ja Prantsusmaa tervishoiusüsteemis manuaalmeditsiinil kasvavalt kõrge profiil, on välja töötatud nii praktiliselt kui juriidiliselt sanktsioneeritud lahendused.

1970. a. alustati esimesena Euroopas arstide manuaalmeditsiinilist diplomiõpet Pariisi ülikooli Arstiteaduskonnas. Ettevalmistuse läbinud arstid omandavad manuaalmeditsiini lisaeriala.

Mõiste

Manuaalne meditsiin käsitleb tugi-liikumiselundkonna taaspöörduvate funktsiooni- ja rühihäirete füsioloogiat ja patofüsioloogiat ning hõlmab nende häirete avastamise, korrektsiooni ja preventsiooni kõiki diagnostika ja ravitehnikaid (Zürichi konventsioon, 1983).

Manuaaldiagnostika (palpatoorne diagnostika)

Manuaalmeditsiini praksis sisaldab manuaalseid uurimistehnikaid, mille abil määratakse kindlaks valu põhjustavad ja soodustavad faktorid. Selgitatakse, millised struktuurid omavad valu tekkes suuremat või väiksemat tähendust, millised on muutunud esmaselt, millised sekundaarselt. Selle põhjal langetatakse esialgne diagnoos. Esialgseid tulemusi täpsustatakse korduvalt.

Kui lülisamba funktsioonihäire on seljavalu tekkes esmase tähendusega, on manuaalteraapia põhiraviks. Näiteks kaelaosa blokeeringust tingitud pea või õlavalu, rinnaosa blokeeringust tingitud valud keskseljas või südame piirkonnas, alaselja blokeeringust tingitud alaselja, puusa või kõhuvalud.

Kui seljavalu tekib haige siseelundi reflektoorsel mõjul, siis manuaalteraapia kõrvaldab või võhendab valu lühiajaliselt, sest põhihaiguse (sisehaiguse) mõjul kujuneb lülisamba häire uuesti (retsidiiv). Need haigusseisundid nõuavad esmajärjekorras haige siseelundi ravi, manuaalteraapial on täiendav roll.

Seljavalu tekkes on oluline roll ka psüühilisel faktoril (hirm, depressioon, pinge), mis mõjutab keha motoorikat ja liikumisstereotüüpi. Siin on esmatähtsus psühhoemotsionaalsel tasakaalustumisel, manuaalteraapia on kasutusel täiendravina.

Manuaalteraapia (manipulatiivne ravi)

1994. aastal USA-s ilmunud teaduspõhises kliinilises seljavalu ravijuhendis on manuaalteraapia üheks peamiseks soovitatavaks ravimeetodiks seljavalu ravis. Ravijuhend on aktsepteeritud ka mitmete Euroopa riikide ametlikus meditsiinis. Manuaalteraapia üheks tehnikaks on liigesmanipulatsioon. Manipulatsiooniga vabastatakse lülisamba segmentaalne* blokeering**.

* Lülisamba segment: kaks kõrvuti asetsevat lüli, vaheketas, sidemed.
** Blokeering: libiseva liikumise häire lülidevahelises liigeses.

Blokeeringu kõrvaldamine parandab veresoonte, lümfiteede, närvide ja kudede talitlust, vabastab valust ja tekitab üldise meeldiva vabanemis- ja lõdvestustunde. Manuaalteraapia eeliseks võrreldes massaazi, elekterravi või soojaaplikatsiooniga on selle adekvaatsus, efektiivsus ja kiirus. Manuaalteraapia sagedus on 1 - 2 protseduuri nädalas. Ravikuuri pikkus sõltub sellest, kas tegemist on ägeda või kroonilise juhtumiga. Keskmiselt kulub üks kuu ravi iga haiguse aasta kohta. Üldise hea tervise puhul paraneb patsient kiiremini. Manuaalteraapia on efektiivseim haigusseisundite tüsistusteta algstaadiumis.

Näidustused

Lülisamba kaelaosa häired:
kaelavalu, peavalu (migreen), pearinglus, lõualiigese valu, õlavalu, käevalu (periartriit, periartroos, fibromüalgia, karpaalkanali sündroom), meeleelundite vaevused (kuulmise, nägemise nõrgenemine).

Lülisamba rinnaosa häired:
keskseljavalu (abaluude vahel), roietevalu, valu rinnakus, siseelundite vaevused (valu südame piirkonnas, rütmihäired).

Lülisamba nimmeosa häired:
alaseljavalu, jalga kiirguv valu (ishias), puusavalu, põlvevalu, pöiavalu (tuimus, külmatunne), pirnlihase sündroom, õndraluuvalu, siseelundite vaevused (kõhuvalud, menstruatsioonihäired, kõhukinnisus).

Vastunäidustused

Äge põletik, destruktsioon (tuumor, metastaas), tugevalt väljendunud osteoporoos, märkimisväärne degeneratsioon, deformatsioon, hüpermobiilsus.

Eesti manuaalne meditsiin

1992. aastal loodi Eesti Manuaalse Meditsiini Selts (EMMS). 1993. astus Selts Manuaalse Meditsiini Rahvusvahelise Föderatsiooni liikmeks. Selts on korraldanud Eesti arstidele manuaalmeditsiini kursuseid välisriikide arstide juhendamisel. 1995 lülitati manuaalteraapia protseduur esmakordselt Eesti Haigekassa raviteenuste loetellu, kuid 1998. aastal manuaalteraapia kood ja hind kaotati. Eestis puudub manuaalmeditsiinil erialastaatus. Enamus Eesti manuaalmeditsiini arste töötab erapraksises.

Kirjandus

NEUMANN H.-D. Introduction to Manual Medicine, Springer-Verlag.
DVORAK J., DVORAK V. Manual Medicine. Diagn.. Therapy, G. T. Verlag.
LEWIT K., Sachse J., Janda V. Manuelle Medizin, Johann Ambrosius Barth.
GREENMAN P. E. Principles of Manuel Medicine, Williams and Wilkins.
HUTSON M. A. Back pain - Recognition and management, Butt. Heineman.
MAIGNE R. Diagnostic et traitement des douleurs communes d'origine rachidienne, Franz.
LE CORRE F., TOFFALONI S. L'ostüopathie, Presse Universitaire de France
PATERSON J. K. Vertebral manip.-A part of orthodox medicine, K. Academic
ROSEN M. Back pain In Clinical Standards, Advisory Group H.M.S.O.
STILL A. T. Philosophy of Osteopathy Kirksville, Reprint A.A.O